Tänapäeva üha mitmekesisemates kaasaegsetes transpordimeetodites hõivavad jalgrattad endiselt ainulaadse ja asendamatu positsiooni.
Ajaloolisest vaatenurgast on jalgrataste sünd tööstusrevolutsiooni ajal inimese tarkuse kristalliseerumine. -19 sajandi keskel olid jalgrattad kõigepealt kuju ja nende välimus andis inimestele uue isikliku transpordivahendi, muutes sel ajal reisimisviisi. Kuigi varased jalgrattad olid lihtsad, olid neil tänapäevaste jalgrataste põhilised struktuurilised omadused. Aja möödudes on jalgrattatootmistehnoloogia jätkuvalt paranenud ning materjalid on järk-järgult arenenud algsest puidust ja rauast tänapäeva kergete alumiiniumsulamite, süsinikkiudude ja muude kõrgtehnoloogiliste materjalideni. See evolutsiooniprotsess kajastab inimtehnoloogia pidevat täiustamist.
Praegu on jalgrattasõidul kaugeleulatuv tähtsus. Tervise seisukohast on jalgrattasõit suurepärane aeroobne harjutus. See võib tõhusalt kasutada jalgade lihaseid, parandada kardiopulmonaalset funktsiooni ning parandada füüsilist vastupidavust ja koordinatsiooni. Pikaajaline jalgrattasõit aitab vältida rasvumist, kardiovaskulaarseid haigusi ja muid terviseprobleeme, mis on eriti oluline inimeste kasvava tähelepanuga tervisele tänapäeva ühiskonnas.
Keskkonnakaitse seisukohast on jalgrattad rohelise reisi mudel. Võrreldes mootorsõidukitega ei tekita jalgrattad heitgaaside heitkoguseid ega saasta õhku. Ajal, mil maailm propageerib madala süsinikusisaldusega elamist ja reageerib kliimamuutustele, otsustab üha enam inimesi reisida jalgrattaga, mis aitab vähendada linnade süsiniku kogust, parandada linna õhu kvaliteeti ja aitab kaasa jätkusuutlikuma maakeskkonna loomisele.
Transpordi valdkonnas on jalgrattad muutunud ka tõhusaks viisiks linnaliikluse ummikute leevendamiseks. Mõnes suures linnas on teed tipptasemel liiklustundidel äärmiselt ummistunud, jalgrattad on väikesed ja paindlikud, suudab kitsastel tänavatel ja rahvarohkel liiklusel liikuda, saades linna kolmemõõtmelise transpordisüsteemi hädavajalikuks osaks.